Ken Oja Photography Photography

Great Ocean Road on nagu arvutimäng. 3 tundi kurve.

Ärgata, sōita, tankida, magada. Kuidagi nii see käib. Susi jaoks on Perth-Melbourne-Perth juba kuues kord. Saime tuttavaks roadhouse telkimisplatsil. Oskasin kohe situatsiooni ka korraldada. Idee, et minna kaugemale maanteest, et vaiksem magada, lõppes sellega, et kohalik bogan ähvardas traktoriga üle sõita. Probleem oli selles, et seal oli lennuki maandumisrada aga hämaras oli seda raske näha. Susi arvas, et küll ta maha rahuneb ja ähvardas põrguinglid kallale saata. Segane tädi. Ma igaks juhuks magasin teksad jalas.

Lance Reid on sürr vana. Viienda pōlvkonna austraallane ja skulptor. Sain temaga tuttavaks kui otsisin pōōsast kus telkida ja sattusin tema väravate juurde. Ta jōudis samal ajal autoga koju.

Kaotasin prillid ära. Kukkusid taskust välja Mandurahs. Mis siis ikka. Päeval saan hakkama optiliste päikseprillidega ja öösel sõita ei olegi mõtet. Liiga ohtlik. Kängurud ja muud elukad tulevad teele. Telkisin koos prantslastega. Parempoolne tüüp tundus jobu. Seda on isegi pildilt näha.

Perthis oli tore aga sisetunne ütles, et peaks Melbourni minema. Esimene sōit oli lühike. 70km. Davidil olid külas sōber Greg ja Belgia tüdruk Marijke. Lōbus.

Õhtul kell 11 on suburbias tuled kustunud. Minul und nii vara ei tule. Täiskuuga on taevas mõnusalt sügav sinine. Käisin tegin öösel väikese tiiru. Natuke kõhe oli ka.

Aastavahetusel tegin tööd. See tundub halb aga ei ole.

Tegin mõned pildid model booki jaoks. Päris palju vaeva pidin nägema, et leida meikarit ja stilisti. Aga leidsin. Hetkel agentuurist vastust pole tulnud. Inimesed saadavad siin e-maile nagu posti. Nädal aega vastust oodata on normaalsus.

Käisin David Jo Bradleyl külas. Ta elab Perthist 70km. Käisime järves toigastega krabisid surkimas. Püüdmiseks oleks korvi olnud vaja aga seda meil ei olnud. Ujumas käisin ka. Mõistliku suurusega lained olid. Teed ületades nägime madu. Kuskil 1m pikk ja mürgine. Pidi suhteliselt haruldane olema neid näha. Fotokat sellel hetkel kaasas ei olnud. Hea ka. Oleks ahvatlus tekkinud lainurgaga portreed tegema minna.

Käisin fotonäituse avamisel. Lõbusaks läks kui suurem osa seltskonnast oli lahkunud ja baar muutus iseteeninduslikuks. David oli see tüüp, kes tahtis katusele ronida ja ilmselt oli see mõjuv põhjus galerii töötajatele, et peaks sulgema ja edasi liikuma. Hommikul ärkasin marraskil kätega. Eelnev ronimisvajadus sai siiski rahuldatud. Meid ei lastnud Birdi sisse ja sellepärast tuli minna üle aia. Piletimüüja oli päris kurja näoga kui hiljem nägi aga välja ka ei visanud. Tasuta vein ja sissepääs on majanduslikult vajalikud võõras riigis.

Käisin pildistasin üritust ostukeskuses. 4 tunni töö eest saab 400 dollarit. See on päris hea. Perthi couchsurferitel ehk diivanilaelejatel oli kolmapäeval väike kokkusaamine. Reklaamiti välja, et õlu on 6 dollarit. Kohale jõudes sain aru, et see on vikerkaarevärvides lippudega baar. Nojah, 6 dollari õlu on 6 dollari õlu. Reedel käisin kohas nimega Amplifier, et üle-eelmise päeva transvestiitide showd balansseerida Pantera Tribute teemalise õhtuga. Muidugi tuli välja, et ma olin midagi valesti aru saanud ja jälle disko. Seekord mitte Cher ja Madonna siiski. Selle õhtu kõige huvitavam osa oli see, et inimesed pöörasid mulle kuidagi palju tähelepanu. Alguses ei hammustanudki läbi aga arvati, et ma olen diiler. Mul oli seljakott kaameraga ja see oli piisav, et inimesed sellisele järeldusele jõudsid. Laupäeval käisin kohas nimega Bird. Mingil põhjusel sain tasuta sisse ja see on siiani kõige normaalsem live muusikaga koht. Erinevalt Amplifierist on õlu päris klaasis. Tundub, et Birdis pole vaja karta, et keegi sellega vastu pead lõpetab. Pühapäeval oli Kings Parkis tasuta välikino. Jah, Barbie nali tuli ka ära.

Tegin endale Couchsurferi konto ja leidsin sealt kohalikud tüübid Andy ja Stevani, kes korraldavad erinevaid ettevõtmisi. Seekord siis väljasõit Tom Porteri farmi, et aidata istutada palme. Hüppavate rottide eest kaitsmiseks tuleb noortele taimedele panna võrgud ümber. Vastasel juhul nad söövad palmid ära. Mul ei ole kunagi hüüdnime olnud aga kuulsin isegi suht sobivat varianti. Panin palmide ümber heina, mis hoiab umbrohtu eemal ja kaitseb juuri päikese eest ja sellest nimi “Stick Man”. Hahaa. See on loogiline, sest ma olen kõhna ka. On olemas selline tsitruseline nagu lemonade. See on midagi apelsini ja sidruni vahepealset. Põhiliselt levivad Austraalias ja Uus-Meremaal. Probleem on selles, et peale korjamist viljad üle nädala ei säili ja sellepärast näeb neid poodides harva. Andy väitis, et tema lemmik puuviljad. Korjasime kotitäie ja täna olen terve päev neid söönud. On küll head. Annele üks liblikapilt ka.

POPP toodab avalikku ruumi metallist pinksilaudasid. Käisin tegin mõned pildid, kuidas tehti videot. Habemega operaatorid tunduvad teemad. 9. detsembril on esmaesitlus.

Vaatasin erinevadi variante mida liikumiseks osta ja lõpuks otsustasin Honda CBR 250 kasuks. Vanemad rattad on siin kallimad kui Euroopas ja ei tahaks parandamisega ka tegelema hakata. Sellel rattal oli läbisõit ainult 6000 km. Paak bensu maksab umbes 12 dollarit ja sellega sõidab maanteel kuni 300km. Teine hea sõiduvahend oli pesuköögist leitud naistekas. Sellega hea käia nädalavahetusel linnas üritustel. Saab peita kuhugile prügikasti taha ja ei pea muretsema, et keegi seda endale tahaks. Rehvid olid siiski nii vanad, et esimene läks katki. Üllatavalt hea oli isegi tühja rehviga koju sõita. Veeres küll. Ma ei tea kas ma seda parandama hakkan. Vaja leida kuskilt odavad 27″ rehvid aga see ei ole väga levinud mõõt.